Postitused

Tais on tegelikult viirus ammu sees, sest Wuhanist põgeneti Tai lennujaama kaudu...

Kujutis
Mõtlesin, kas ja mida täna öelda. Ma ei sooviks osaleda selles puhangus, mis täna lahti läks, kui viirus Eestisse jõudis.

Seesama Eesti Päevaleht, kes kaks nädalalat tagasi minu blogi paranoiliseks ja õõvastavaks pidas, võtab nüüd enesestmõistetavana seda, et käsi peab pesema ja nägu ei tohi katsuda :) ja viiruseohtu teadvustada on nüüd normaalne, enam pole õõvastav. Hea küll, ma natuke norin. Aga enesetunne on kehvapoolne, nagu vist paljudel siin planeedil. Vahepeal lööb kõrvad lukku, olen nagu mingi reaalsusevälises olukorras. Ma ei tea, kas last esmaspäeval kooli lasta või hoida madalat joont. Või saab see viirus nagunii meid kätte ja tasub hoida rahulikku joont "põeme läbi ja elame edasi".

Aga kui ei ela edasi?
Mida vanem ja haigem on inimene, seda enam peab ta antud olukorras mõtlema sellele, et mis siis, kui mina ei tee seda läbi, aga mu laps (või lapselaps) jääb ellu. See on nii õudne mõte, et mul hakkab paha. Sest inimene ei saa ju ise ennast matta. No andke andeks.…

Viiruseuudistest (ja internetist) kõrini. Tuleb elada

Kujutis
Imelik vaadata, et nüüd hakkab suurem mass jõudma sellesse faasi oma ostmistega ja muretsemistega, kus mina olin kuu tagasi (umbes siis, kui ma selle blogi tegin, võib üle vaadata: kuidas ma poes käisin ja märkasin, mismoodi inimesed mu pilgeni ostukäru põrnitsevad).
Ma olen selle kuuga huvitava arengukaare teinud, isegi mitmes mõttes.
Praegu aga on mul küsimus, kas ja milleks ma siin üldse kirjutan.

Aga heake küll, seekord veel kirjutan. Ehk on sellest abi mulle endale asjade klaarimisel.
Üks kramp on praegu sees, sõnad ei tule... Tavaliselt lähen ma justkui kirjutamise kanalile ja tuleb kusagilt, praegu aga ei tule hästi, sest keegi ütles mu kohta "paljusõnaline mõttetu jutt"...
Ühesõnaga, ma käisin täna uuesti selles kurikuulsas Perekoolis ja mul on nii paha sellest olla.

Ja ma olen täna saanud veel korra aru sellest, et mitte viirust ei tule karta.
Hoopis inimest.
Ja teatud emotsioone iseendas tuleb... mitte karta, aga hoiduda.
Elu on valik. Valikute rida.

Mina valisin tä…

Surmaga leppimine... ja käega löömine :)

Kujutis
Olen juba mitmendat päeva hiilivas depressioonis. Istun praegu siia, korraks kirjutama, kuigi peaksin tegelikult magama, see on ammu teaduse poolt selgeks tehtud, et vaimse tervise ja immuunsuse tugevaim pant on uni…
Aga ma siiski veidi klaarin oma mõtteid.
Hommikuid alustan kohvitassi taga, telefonist inglisekeelseid uudiseid kuulates. Ja ma ei kannata neid istudes kuulata. Pean ringi kõndima, tahaks käsi ragistada, tahaks omal turjast kinni võtta ja sellest unest üles äratada. See ei olegi seekord mäng. X-faktor on kohal, see kehtiva tasakaalu lõpetaja, millega kogu aeg mõttes lapsest peale oled mänginud, millegipärast midagi ette aimanud. (Ka seda trööstitust, mis pärast tuleb.) Ja vahel ikka mõelnud, et kuidas normaalsed inimesed saavad nii elada, et nad ei märka, kui haavatav see ühiskond meie ümber on.
See on niisiis üks osa mu depressioonist. Lõplik tõdemus, et sellest unest ei saa üles ärgata. On küll võimalus teispoolsusse sattuda. (Aga plaan A pidi olema ellu jääda…)
Muid põhjus…

Ennustusvõistlus, 12 küsimust ehk "nuta või naera"

Kujutis
On asju, mida võimalik mõõta ja ennustada ja millele võiks võistluse teha, pingete maandamiseks huumori abiga. Lausa ennustussaidi annaks teha, kus saab panuseid võita nagu hipodroomil või Eurovisiooni ennustusvõistlusel...

1. Milline maa on järgmine, kus koroonaviirus muutub ametlikult endeemiliseks? St iselevijaks. Praegu on mu andmeil Hiina, Hong Kong, Lõuna-Korea, Jaapan, eilse uudisena Iraan ja tänase uudisena Itaalia.

2. Mis kuupäeval jõuab viirus ametlikult Eestisse?

3. Kust ta Eestisse jõuab, kas Soomest või Taist või mujalt? (Kas seda suudetakse tuvastada?)

4. Kas üleilmselt ja kodumaiselt ametnike pead jõuavad lennata või saabub enne nii suur kaos, et ükski pea ei lenda?

5. Mis kuupäeval teatatakse Tokyo olümpiamängude ärajäämisest?

6. Mis kuupäeval teatavad kindlustusfirmad, et reisitõrkekindlustus ei kehti?

No ja siis on igasuguseid küsimusi, millele me ilmselt mitte kunagi vastuseid ei saa ja võime neid lihtsalt retooriliselt õhku visata:

1. Kui paljudes maades on praegus…

Katk sõitis mööda roomlaste teid…

Kujutis
Kas tsivilisatsioon teeb meile head? Kas ta toob meile head?


Huvitav fakt keskeagse katku kohta on see, et ta reisis täpselt mööda tsivilisatsiooni. Inimesed, kirbud, rotid, kõik nad eelistasid toonase tsivilisatsiooni tippsaavutust, roomlaste teid. Kes aga elas kusagil kaugel kolkas, metsas, või veel parem, soosaarel, see pääses katkust.


Täpselt sama loogika on tänases päevas. Me ei kuule praegu veel (ja võibolla ka kunagi mitte) täpsemalt neid lugusid imelistest pääsenutest Hiinas, aga nad on olemas, mägedes näiteks. Mis iganes põhjusel, kas vaesusest või tarkusest või mõnest muust eripärast tingituna elavad nad tsivilisatsiooni tuiksoontest väljas. Ehk nad pääsevad, kui ise õigesti käituvad ja kui õnne on.

Kas globaliseerumine toob meile head?

Muidugi ei too. Me oleme seda kõigi mugavustega maakera hakanud iseenesest mõistetavaks pidama. Ka minu elus on olnud perioode, kus reisisin, aga ühel hetkel tuli väga paha maitse suhu. Ja niisama ebaeetiline kui reisimine on pidevalt osaled…

Jäneste kasvatamisest. Ja hakklihamasinast. Ja heinategemisest

Kujutis
Taimetoitlastel on ilmselt raske alljärgnevat lugeda. Ütlen selgituseks seda, et minu arusaam maailmast on järgmine: kes suudab ise oma kasvatatud looma hukata, sel on ka õigus seda liha süüa. Suunakem oma ühine kriitikanool pigem nende inimeste poole, kelle jaoks vorst kasvab poes. Küsimus on vaimse harjutusega: miks on anonüümset liha lihtsam süüa, miks me ei suuda vaadata asjadele otsa, nii nagu nad on? Miks me ei suuda armastusega ja tänuga süüa?...


Niisiis, jätkan isemajandava talu teemat, rääkides õnnelikest jänestest. Ja õnnelikust majapidamisest, kus protein kunagi otsa ei saa, sest jänesed - need sigivad oma õnnelikus elus ju, kui nii võib öelda, nagu jänesed.



Kujutame nüüd ette, et vaatame prepperiprillidega: millist looma või lindu pidada?

Kes on see, kes sööb talvel vähe heina?

Kes on see, kes kuu-kahega valmis kasvab?

Keda naisterahvas tappa suudab?

Kes on lihtne nülgida?

Kellest saab (teoreetiliselt ja kogudes...) kasuka?

Kelle sõnnik on hea kasutada, ei pea läbi kompos…

Arutan aianduse ja põllunduse üle, prepperiprillidega

Kujutis
Tulin õuest toimetamast, ilm on kevadet täis, põu on lootust täis! Ma nii väga loodan, et tuleb imeline areng ja koroonaviirus tõmbub tagasi. (Vist homme teen sel teemal ülevaate, midagi kiita pole, aga nii nagu igaüks, olen ka mina harjumuste ori, eks me kõik ole natuke juba harjunud elama tormieelses vaikuses.)


Ja mingu kuidas tahes, on asju, mis siin ilmas on kindlad. Nende hulka kuulub see, et igal hommikul lähen ma üle õue oma loomi ja linde toimetama. Ja igal kevadel tärkavad taimed.


Aeg on vaadata üle aiandus-põllundusteemad.


Proovisin pidada natuke aega toidupäevikut, võtsin juurde ka kokaraamatuid. Mida meile meeldib süüa? Kui palju sellest saame korralda ise, siit iseenda ruutkilomeetritelt lahkumata?

Kartulid. See on lihtne ja selge. Meie vajaduste puhul on piisav labidameetod, see toimib, pole vaja traktorit ja muldamist. Pragu maasse, kartul sisse.

Söödapeet. Ma pole seda varem kasvatanud, sest alati on odavam olnud kusagilt osta. Sel kevadel on mul plaan see ise maha pa…